• Tuglas, Friedebert. Reisikirjad. Kogutud teosed 5 kd., 1989

Reisikiri esitab reisija mitmekülgseid suhteid vaadeldava maaga, alates tundelistest muljetest, esitades episoode kokkupuuteist selle maa inimestega, loodusega ja arhitektuuriga. Maa ajalooline mõistmine on Tuglase meetod võõraste maade vaatlemisel, ja see tähendab lugejale raamatut, mis ei unune, vaid annab süvendatud kujutuse kaugetest maadest. Raamatus käsitletav aeg on aeg enne massiturismi. Grupiga koos liikuv turist ei saa kunagi tunda sellist maadeavastaja vabadust ja üllatusrõõmu kui varasemate aegade üksik rändaja, kel võis küll tasku tühi olla, kuid keda ei sidunud üksikasjadeni paika pandud tegevusplaan ega minutilist täpsust nõudev ajagraafik.

• Vilde, Edurd. Reisikirjelduse, 1956

Eduard Vilde oli ja on kõige enam reisinud eesti kirjanik. Rännates ringi, peatus ta paljudes kohtades pikemat aega ja elas sisse antud maade kultuuriruumi. Tema reisikirjelduste veergudel vahelduvad meeleolukad visandid Aadria ranniku loodusest, asjatundlike ülevaadetega Tšehhi ajaloost, pildid Budapesti arhitektuurilisest ilmest muljetega Berliini teatrielust jne...Antud raamatusse on võetud kogu Vilde reisikirjelduste paremik, välja arvatud tema Ameerika-teekonda käsitlevad kirjutised, mis on avaldatud “Jutustuste” IV köites.

• Tuulik, Ülo. Atlandi kirjad, 1979
  

Käsikiri on kokku pandud kaheksast ajakirjanduses ilmunud reisikirjast, mis vestavad meremeeste töödest-tegemistest kaugel ookeanil. Sekka on põimitud humoorikaid lugusid kodusaarelt Abrukalt.

• Olbri, Kai-Mai. Inspireeriv Itaalia, 2008
  

• Õnnepalu, Tõnu. Flandria päevik, 2007
  

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

• Petrone, Epp. Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007, 2007
  

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi... Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

• Kängsepp, Liis. Minu Argentina, 2008
  

• Penu, Anna-Maria. Minu Hispaania, 2008

“Tundub, et minu tutvusringkonnas käivad jutud, mitmetähenduslikud vihjed, et mine tea, mida ma siin Hispaanias ikka tegelikult teen. Teisisõnu – arvatakse, et ma olen prostituut!” Hispaanlaste ettekujutlus Eestist: vaene idabloki riik, kus elavad harimata inimesed,kes on õnnetud oma külma ja pimeda kliima tõttu. Autor kirjeldab igapäeva- elu Hispaanias ning selle kaudu ühiskonda ja inimesi, kes temaga seda elu jagavad.

• Rüblik, Sirts. Üks segikammind reisipäevik, 2002

Minu ees on üks kelmikas lugulaul elust enesest, sellest, kuidasme Katiga 1997nda aasta suvel mööda Euroopat müttasime nagu kaks metsalist, muuhulgas täiesti kogemata Vahemerest ühe imeliku Ibiza saare leidsime, kuhu paariks kuuks nagu kärbsed meepotti kinni jäime, mille tulemusena kogu me maailm pahupidi pööratud sai. Ja kas tead, et kogu see seiklus osutus võimalikuks, kulutades kolme kuu jooksul vähem kui kodumaal ühe päeva jooksul, nimelt MITTE ÜHTEGI krooni, latti, litti, zlotti, penni, santiimi ega peseetat? Kas keegi julgeb selle võimalikkuses kahelda?

• Sepp, Tiina. Peregrina päevi, 2007

Paljud arvavad, et Camino de Santiago (Santiago tee) alustamiseks pead olema kas sügavalt usklik või siis oma eluga totaalselt ummikus. Tegelikult on põhjusi, miks inimesed Camino ette võtavad, palju rohkem. Antropoloog Tiina Sepale on see paik ideaalne võimalus kohata inimesi ja kuulata nende lugusid. Autor esitab populaarteaduslikku materjali ja ajakirjanduslikku reportaaži vaheldumisi isiklike emotsioonidega.

• Unt, Lii. Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat, 2007      

Lii Unti päevaraamat spirituaalsetest otsingutest Indias. Autor annab müstilise sissevaate India igapäevaellu ja kultuuri, heidab pilgu India inimestele ja nende omailma. Nauditav lugemine inimesele, kes armastab vaimsust, kaugeid maid, juurelda asjade üle ning armastada.                                   

• Sibold, Laur, Ots, Jaano Martin. Rein Purpur - Eestlaste pöörane rännak Euroopas, 2006                       
  

Humoorikas reisikiri Rein Purpurilt. Uskumatud ja hullumeelsena näivad, kuid tõestisündinud juhtumised eestlaste pöörasel retkel Euroopas.Olles veebipäevikuna muutunud järjest populaarsemaks, võttis tõsielustoori lõpuks raamatu kuju, millele värvi lisavad tuntud koomiksi Pesakond looja Madis Otsa lõbusad illustratsioonid.                                                       

• Murutar, Kati. Kümme neegrit Katjušaga, 2004 

Kolmkümmend aastat tagasi toimunud pöörane paadiretk jättis kümne mehe elulukku kelle jaoks igavese ja kelle jaoks lõpliku jälje. Viie plastikpaadiga "Ladoga" sõideti kolme kuu jooksul läbi 10 000 kilomeetrit. Mööda jõgesid, veehoidlaid ja meresid ühest nõukogude kangelaslinnast teise. Kuna pooled seiklejatest olid muusikud ja bändimehed, oli plaan igas linnas kontsert anda, ent õnnetustes hävisid nii pillid kui rändurite musitseerimistahe. Kümnest alustanust jõudsid kodusadamasse vaid neli – sellest ka Katjuša missioonirännaku võrdlemine kümne neegriga. Siin raamatus on sõgeda seikluse üksikasjad kirjas Helsingis elava Jaak Vaha (Lia Laatsi poja), Tiit Laugi, Valeri Šeripovi ja Jüri Andrese isa Maimiku meenutuste põhjal. Hullu ettevõtmise elavaks muutmiseks on lisaks faktitruule asjade käigule lisatud ka seiklusjutt. Maiuspalaks on nende kaante vahel ajakirjaniku ja humoristi Kalju Kassi reisikiri ning unikaalsed fotod, mis õnnestus vaatamata katastroofidele ja uppumistele alles hoida ja valmis teha.

• Sauter, Peeter. Tsikliga Eestis ja Šotimaal, 2003

Peeter Sauter: «Tõsiste sõitjate kõrval, kes ümber-Pariisi-kiirtee Peripherique kiirusel 250 kilomeetrit tunnis ja 11 minutiga läbivad, olen ma muidugi poisike. Ja poisikeseks ma ilmselt jäängi. Tsikkel on mänguasi. Ega mu 600-ne Suzuki suurt üle 200 välja ei võtagi. Kui just allatuult ja -mäge. Sõiduülikonda selga vedades mõtlen lastele ja naisele, kes mulle vahel meelde tuletab, et elu võiks ära kindlustada. Muide, sest ajast, kui meil on lapsed, ei ole ta enam nõus koos minuga tsikli selga istuma.»

• Sauter, Peeter. Hispaania saapad ja silmad, 2005

Pistaks pere, üheksakuune Rott kaasa arvatud, autohaagisesse ja hängiks kaks kuud Hispaanias? Miks mitte. Mõeldud tehtud. Oma reisiseikluste kõrval kirjeldab autor kohtumisi erinevatest rahvustest ja erinevaid elustiile harrastavate inimestega.

Koostanud Imbi Lumiste