Ketlin Priilinn  “Hõbeingel“                                            

Marie ei saa oma elu üle tegelikult eriti kurta. Väike maja Tallinna äärelinnas, kaks last, tore mees ja hea töökoht paneks kadestama mõnegi. Ent abikaasa Artur käib tööl Soomes ning on seetõttu kodus vaid nädalalõppudel. Kui ühel korral ka see käik vahele kipub jääma, satub naine masendusse ja teeb rumaluse, mis räsib ta peret hoopis kõvemini, kui ta arvata oskas.

Katrin Reimus  “Kus tramm ei käi“ 

Pärast rasket lahkuminekut otsustab Margot oma elus uue lehekülje pöörata. Ja seda teeb ta endale omase põhjalikkusega. Selja taha jäävad Tallinn ja jõukas elukaaslane, ning Margot kolib elama ja töötama ühte väikesesse Eesti valda, sinna, kus tramm ei käi. Kuid kas endine elu on tõesti möödanik või saab minevik Margoti ka kõrvalises väikevallas kätte? Kuidas tulla toime uue tööga, kui vallaeelarve on napp, soov midagi ära teha ja end nii endale kui teistele tõestada aga suur? Ja kas ka väikeses maakohas on võimalik kohtuda kellegi uuega ning kuidas on sellisel juhul mõistlik edasi toimida?

Tiina Ilves  “Augustihambad”                               

Humoristliku realismi võtmes kirjutatud proosakogumik näitab pildikesi Eesti elust läbi mitme aastakümne. Elu näinud inimese vaba ja valehäbideta jutuvool, põhiosas väikelinna-oludest ning eakamate inimeste tegemistest, kuid mitte ainult. Heatahtlikult muiates reisitakse nii aja kui ruumi teljestikul, samuti kohtab raamatus vägagi noort keelt ja maailmanägu.  

Jüri v. Grauberg  “Labida peal”

Osvald on lahke lahtiste kätega töömees, kes saab hakkama kõiksuguste töödega. Tegelikult on tema põhitööks siiski suures büroohoones elektrimajanduse eest hoolitsemine. Ühel päeval ta vallandatakse töölt, sest ta ei täitnud kliendi nõudmist. Mis saab edasi... 

Indrek on noor arvutispetsialist, kes otsib endale päris oma tüdrukut. Leiabki, kuid kas toob see oodatud õnne?
Autor on osanud kirja panna tänase Eesti elu peegelpildi inimeste õnne ja heaolu otsingutest ning millise hinnaga see saavutada.                                                                                      

Raili Sule  “Armastades kodutut”                               

Need on inimesed, kelle olemasolu küll kõik teavad, aga kedagi ei huvita põhjused, miks see just nii on läinud... Need on sündmuskohad, millest tavaliselt ei räägita ega kirjutata... Ometigi on nad olemas. Need inimesed elavad, armuvad, tülitsevad ja lepivad... Neis paikades armutakse, minnakse lahku ja leitakse teineteist taas...
Romaani minategelane on kolmekümnendates kireva elusaatusega naine, kes tänu oma enesekindlusele ja tahtejõule suudab jääda iseendaks olude kiuste. Käesolevas raamatus kirjeldatud sündmused on enamasti kõik reaalelus juhtunud.

Inge Ojala  “Andesta – ma kasvasin tänaval”

Pärast raamatu lugemist peaks igaüks paremini mõistma oma teele sattunud inimest, kelle käitumine on eriskummaline või teeb koguni haiget. Paljud hilisema väärkäitumise põhjused peituvad lapseea läbielamistes.
Raamatu autor kirjeldab Peeteli kiriku tänavalaste keskuse alguspäevi ning halenaljakaid-ahastamapanevaid lugusid sellest, milline võib olla ühe lapse elu tänases Tallinnas.

Mari Saat  “Lasnamäe lunastaja”  

Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus.

Nasta Pino  “Vaikne on”             

Autor kõneleb otse ja ausa nukrusega Eestimaa külaserval virelevast vaiksest vanainimesest Katist, kelle rähklev, rahakrabav ja ennastimetlev ühiskond hüljanud.

Ainus jahe ühendus selle teise maailmaga püsib Kati jaoks veel televiisori vahendusel: “Uhkes riides prouad, preilid ja härrad seisid, ajasid rõõmsalt juttu, naeratasid üksteisele, kõigil veiniklaasid käes. Kati poole ei heitnud ükski nondest sääl ekraanil ainsatki pilku. Katit polnud olemas, oli vaid too teistsugune Eestimaa. Kati ei kuulunud sinna, poleks kuidagi sobinud. Eest ära, MEIE tuleme! Teie töö on tehtud, elu elatud, käige nüüd jalust ära, HÄRRASED tulevad! Nõnda käsutasid nood teised Katit, nõnda tajus Kati tolle teise Eestimaa hoiakut.”

Tuule Lind  “Pööratud kuu“                                   

Romaani tegevus algab aastal 1991 ja lõpeb 2005, kõneledes murdelisest ajalõigust Eesti ühiskonnas – omariiklusest ja Eesti kroonist. Tegevuspaigaks on anonüümne Eesti väikelinn. Kolme lapse ema Aide, kes kannatab alkoholiprobleemide käes, ei leia oma mehelt toetust ja mõistmist. Tema ellu saabub uus tutvus, kõrvalmajas elav Teresa. Naiste vahel puhkevad tunded, mis senise elukorralduse segi paiskavad. Omasooihalus osutub Eesti murdelises ühiskonnas taunimisväärseks. Olukorras lahendust leidmata langeb peategelane üha sügavamasse sisemisse kriisi. Sügavas sisemuses teab Aide algusest peale, et tema käitumine oma pere suhtes on õigustamatu ja egoistlik.

Jüri v. Grauberg  “Läbi räga” 

Triloogia 1. raamat  Jaanus Bierbraun pole veel Mallangi külakooli lõpetada jõudnud, kui temast saab oma kodutalu noorperemees, sest vanemad vennad ei pea maaelust midagi. Haige ema ja loomad tahavad ju hooldamist ja piimaringid tegemist, mis sellest, et jõudu veel suure piimanõu tõstmiseks napib.

Nii algabki ühe talust sirgunud noore mehe lugu, mis jõuab triloogia jooksul tänapäevasündmusteni välja.   

“Põlvini elumeres”  (triloogia  2. raamat)              

“Selguse poole”  (triloogia  3.raamat)
 
Ketlin Priilinn ”Liiseli võti”               

See on lugu noorest naisest, kes põgeneb kahe väikese tütrega oma vägivaldse alkohoolikust mehe juurest. Paraku on pooleldi titeeas kaksikute kõrvalt väga raske üksinda toime tulla, kui pole tööd ega elukohta ning mitte kedagi toetamas. Lisaks kipub minevik ikka ja jälle kummitama. Kui ühel hetkel tekib võimalus luua uus suhe, taipab naine,  et ei suuda ega julge enam ühtki meest usaldada.

Vallo Nuust  “Kuutunnel”                                       

“Mulle kõige tähtsamat lugu õppisin aga kuulma ja kirja panema alles hiljuti, siis, kui leidsin kuutunneli. See lugu räägib lihtsatest inimestest nende eneste suu läbi. See on lugu, millel pole algust ega lõppu, nagu seda pole ka kuutunnelil, kuid milles on peidus kõik maailma muinasjutud ja klaasmäed ja mürgiõunad. See lugu on vahel lõbus ja vahel kurb, aga alati õpetlik. Mis see siis on, kuutunnel? Võtke aega ja lugege neid mõne aasta jooksul Postimehes ilmunud lugusid. Lugege neid ühekaupa ja kõiki koos. Kui teiegi ees avanevad kuutunneli uksed, on mu ülesanne täidetud.”          

Vallo Nuusti «kuhugi-ära-tahtmised» on saanud oma tahtmise mitmel erineval moel. Tihti on see tähendanud päevaks-paariks linnast ärakäimist. Maal on isevärki põnevaid inimesi, kellel jutustada isevärki ja põnevaid lugusid. Mõistagi on maal ka karja kaupa igasugu töllmokki, kelle suust ei kuule midagi mõistlikku, aga eks ajakirjaniku ülesanne olegi need õiged inimesed üles leida ja loo sisse pista.  Lugejale rõõmuks ja õpetuseks.

Andrei Hvostov  “Võõrad lood”         

Selle kogumiku jutustuste kirjutamise ajendiks olid 2007. aasta aprillirahutused Tallinnas. Kas Eestis sündinud ja siin kasvanud venekeelne inimene on «meile» võõras, samas kui vabas Läänes sündinud ja Ameerikas kasvanud väliseestlane on «oma»? «Võõraste lugude» tegelased räägivad emakeelena vene või saksa keelt. Aga nad on omad, sest nad on jätnud Eesti ajalukku suurema või väiksema jälje.
                                                                                                      

Koostanud Imbi Lumiste